Maanteehundi arvamised

Blogi lugeja kirjutas, et ta kinnistut läbib kohalik juurdepääsutee, mis üsna märjas kohas. Kevadeti veetase 10-15 cm maapinnast (õnneks siiski mitte maa peal), tee kõrval (5 m) on 20 m ulatuses tiik. Prügiveoauto (Ragn-Sells) on kõik, mida kohalikud tee tugevdamiseks teele laotanud (ehitusjäätmed, kohalik kruus jne), sügavale surunud ning tee läbitavus vähemalt märjal ajal väikeautodele kaheldavaks muutunud. Piirkonda taotletakse liiva kaevandamise luba (10 000 m3 aastas, 15 aastaks), kusjuures ainus juurdepääs kulgebki läbi eelnimetatud kinnistu. Teeme nüüd lihtsa arvestuse: - aastas veetakse 20 000 tonni liiva - enamlevinud krokodillid (3-teljelise poolhaagisega 2-teljeline veduk) mis liiva veavad on 40-tonnised, millest 15 tonni on auto ja 25 tonni koorem - selle koguse vedamiseks on vaja 800 autokoormat, seda aastas, seega liivavedajad peavad liikuma 1600 läbikut - jagades selle aasta peale laiali, saame 4,4 autot iga päev, pool sellest siis koormaga pool ilma - viieteljeli

Neljapäeval olin aktiivse kuulaja rollis - 2+1 teede kogemusest rääkis Torsten Bergh, keda Rootsi 2+1 teede isaks kutsutakse. Seega, püüaksin lühidalt kokku võtta, mis mulje mulle sellest jäi. Esiteks, miks üldse 2+1. Rootsis oli päris palju ehitatud 13-meetrise asfaltkattega kaherajalisi maanteid. 13 meetrit tähendab mõlemale poole 6,5 ehk siis laia kaetud peenraga teid. Selgus, et nendel teedel oli palju avariisid. Statistika näitab, et kui kuni 3500 autot ööpäevas (AKÖL) sageduseni on domineerivad lihtsalt teelt  väljasõidud, siis üle selle on ülekaalus laupkokkupõrked vastassuunavööndis. Seda nii möödasõitudest, kiirustamisest kui ka roolis magamajäämisest tulenevalt. Ning tulemusena mõeldi välja et mõistlik on rajada barjäär kahe sõidusuuna vahele. Kohe tekkis mure - kuidas ohutult teisest liiklejast mööduda. Seesama 13-meetrine tee jagati ümber - ühel poolel kaks 3,25 meetrist sõidurada, teisel pool üks lai 5,1-meetrine. Selle laiaga õnnestus heal juhul ka aeglasest liiklejast