Kolme- ja neljarajalised teed

Küsitakse, mida ma arvan kolme- või neljarajalistest teedest. Vastus ei ole lühike ega liiga lihtne.

Esiteks, vaatame kus ehk mis tingimustel on kolmerajalisi kasutatud - Põhjamaades säästuvariandina kui olemasoleva tee asfaltkate on nii lai, et teed füüsiliselt laiendamata õnnestub senise kahe raja ja laiema kaetud peenra asemel märgistada teele kolm rada veidi kitsamate peenardega. See eeldab, et asfaldiga kaetud ala laius täna peaks mahutama kolm rada laiuses 3,5 (10,5), sõidusuundade vahelise piirde ala minimaalselt 1 meetrise laiusega (11,5) ja kummalgi pool sõidurada tugevdatud peenra ala 0,5 m (kõik kokku 12,5 meetrit). Täna Eestis olevatel teedel nii laia asfaltkatet leiab harva.

Planeerida aga täna kolmerajalist teed uusehitise või ka laiendusena - jään kõhklevale seisukohale. Põhjus - kaherajalise tee normaalne töötsoon liiklussageduse suhtes on kuni 15000 autoni ööpäevas. Kui liiklus suundade vahel on ka tipptunnil suhteliselt tasakaalus, võib see number tõusta kuskile 17000 kanti. Samas nii, kui on loendatud näiteks reedeõhtusel tipptunnil üle 60% ühes suunas, siis ei riskiks üle 15000 minna.

Tallinnast väljuvatel suurematel teedel on asümmeetria tipptunnil isegi 30/70. Ühegi hinnangu järgi ka 2+1 ei sobi siis kui tegu on üle 20000 autoga ööpäevas.

Järelikult saab 2+1 varianti käsitleda üleminekuvariandina seniks, kuni liiklus ei tõuse üle 17000 taseme.

Nüüd vaatame teist poolt - olemasoleva kaherajalise tee laiendamine neljarajaliseks (2+2) võib tähendada oleva tee kõrvale teise niidi ehitamist. Kui me aga ehitame vahevariandiks 2+1 ja siis hakkame sellest konstrueerima 2+2 lahendust, siis tähendab see kindlasti umbes kolmandiku oleva tee eemaldamist ja selle asemele uue niidi rajamist. Kokkuvõtteks on see kallim lahendus.

Teine küsimus on ohutuses. Piirde ja sõiduraja vahele peab jääma piisav ohutusriba, mis võimaldab ka hooldussõidukil peatuda piirde ääres vajalikeks remonditöödeks ilma liiklust sulgemata. Trosspiirded, vähemalt varem kasutatud ühe- või ka kahe trossiga, on osutunud äärmiselt ohtlikuks mootorratastele. Võrrelda võib kasvõi hakklihamasina või habemenoaga. Varasemad piirded on osutunud ohtlikuks ka autodele, tänapäevased kolmetrossilised mitte niiväga. Ei saa ka harilikku piiret väga ohutuks pidada kui piirde latid on nii kõrgel et kukkunud mootorratturit ei püüa vaid piirde postid õnnetuse objekti ja subjekti poolitavad. Lisaks tekib ka see küsimus, et kuidas talvel teehooldusega on, mis alalt lumi õnnestub ära lükata ja kust mitte. Osalised hanged toimivad piirde-esise katapuldina, mis põrkunu üle piirde vastassuunavööndisse lennutab.

Kindlasti vähendab keskpiirde kasutamine kõige ohtlikumaid laupkokkupõrkeid vastassuunavööndis.

Samas piirab 2+1 skeemi kasutamist ka nõue, et selle alal ei tohi olla mahasõitusid (pööravast liiklejast pole võimalik takistusteta mööduda, vasakpöörded pole võimalikud).