Planeerimistsüklist
Postimehes Tartu põhjaümbersõidu artikli kommentaarides kirjutab Valter, et planeerida tuleb 25 aastat ette.
Arvamine on asjakohane, kuid sellest tulenevalt on paar rehkendust kodutööd vaja teha.
Esimene oluline punkt on selles, et 25 aastat enne tee käikuandmist peaks olema paigas riigi teede põhivõrgu arendamise plaanid. Ehk siis teedevõrgu skelett ja selle arengud.
Selle 25 aasta sisse mahuvad mitmed protsessid. Oletame esmalt, et skelett fikseeritakse üleriigilise teemaplaneeringuga. Pakuksin, et tegemist on pideva tööga ning jooksvalt täiendatakse-arendatakse üleriigilist skeletti.
Aasta hankekorralduseks. Ühe konkreetse piirkonna alamvõrguga võiks tegeleda 2-3 aastat. Ja võimalik et 10 aasta pärast tuleb tööd uuendada.
Oletame seega, 3 aastat piirkonna riigiteedevõrgu arengu planeerimist koos asjaomaste maakondadega, seejärel avalikustamised ja kooskõlastusringid riigi ja maakondade tasemel mis võtavad veel aastakese. Samas tasandis võiks korrastada ka maakonnaplaneeringu infrastruktuuri osa.
Sellele järgneb valdade üldplaneeringute koostamine - täpsustamine. Skelett on üheks aluseks. Normaalseks võiks lugeda 5 aastat. Koos avalikustamiste ja mõjuhindamistega 7 aastat.
Üldplaneeringu lõppfaasis on õige aeg tee eelprojekti koostamiseks. See võtab veel oma 2-3 aastat (hankekorraldusega aastake otsa).
Eelprojekti järel asume tehnilist projekti tegema. Järgmine 2 aastat (koos hanke korraldamisega).
Ehitusprotsess võtab ise näiteks 3 aastat, ja veel aastake korralduslikku aega.
Palju kokku sai? skelett 1+3, üldplaneering 7, eelprojekt 3+1, tehniline projekt 2, ehitus 2+1. Kokku 20 aastat.
Nüüd vaatame, mis ajal meil on vaja liikluse prognoosi. Eelprojekti koostamisel. Siit kulub 9 aastat ehituse valmimiseni, ehk seega 29 aastat tulevikku. Tänase seisuga alustades peaks suutma prognoosida aastani 2038. Tegelikkuses on metoodika 2040 aastani, millest viimane 5 (ehk isegi 10) on vägagi ebatäpne.
Suures plaanis on asi huvitav, võibolla isegi loogiline. Linnadevahelisel alal isegi realistlik. Kuid üks faktor on kogu selle kirbutsirkuse mõttekuse kahtluse alla seadnud. Kaubanduse kontsentratsioon, superhüpermarketid ja nende mõju kogu liikluse arengutele.
Kui loogiline arengu kasvutempo võiks olla miski 5% aastas, siis näiteks Tartu Lõunakeskuse käikuandmisega kahekordistus Riia maantee liiklus ühe aastaga. Täna oleme olukorras, kus Lõunakeskus laieneb, jutu järgi koguni kahekordistub. Aga liikluslahendused on ammendunud. Kas siit ei saa mitte järeldada hoopis uut tendentsi - linn hajub. Linna süda siirdub superhüpermarketisse linna serval. Või koguni mitmesse eri suunda (nagu Tallinnas juba täheldada võib - Rocca al Mare keskus; Ülemiste, Vesse-Mustakivi; Pärnu mnt Maximarket ja Trigoni kavandatav hiigelkeskus).
Suur koormus transpordisüsteemile, loomulikult mitte ühistranspordile (kuigi elektrirongidele loodi juba vajalikud peatused Pärnu mnt ääres linnast väljas) - ning linnakeskus hõreneb. Teenindusest jääb kesklinna ainult joomla. Koos turistide hotellidega. Toidukauplused on haihtunud, säilind vaid üksikud kettide suurpoed jalakäiguteekonnast kaugemal (lugege üle toidukauplused näiteks Kristiine ja Kaubamaja vahel).
Soome poliitikud on leidnud, et peatage suurkaubandus. See suretab väikese välja ja tapab linnad. Ehk paralleel Peatage Lasnamäe!
Millal protsessid meie poliitikute teadvusse jõuavad?
Me elame ikka veel minevikus. Ministeerium kinnitab, et kaugemale kui 5 aastat ei ole mõtet ega ka võimalik ette vaadata. Parlament ei leia sedagi. Strateegiad ja arengukavad hõikavad teist taga ja täitma ei kavatseta neist ühtki hakata. Pigem koostatakse uusi. Poliitikud otsivad odavat populaarsust, lubavad asju millest aimu ei ole või siis mida ei kavatsetagi täita. Paar pisinäidet:
Ojucaust - me ei pea hakkama suhkrutrahvi maksma (nojah, maksab Eesti riik, mitte poliitik)
Unzip - pronksitüli õhutajad saavad karmilt karistada ja tasuvad kogu kahju (14000 on makstud 6 miljardist, viimased neli tiblat mõisteti koguni õigeks ja riik maksab 30,000 per naase veel kompensatsiooni aresti all oldud aja eest.
Unzip - pangad ei hakka võlgnike kortereid üle võtma (see uudis käesoleva aasta algusest, Padar juba tõttas teemat uurima et kas üldse on miskit võimalik ette võtta. Peaminister aga on ta käed juba ette kinni sidunud)
Arvamine on asjakohane, kuid sellest tulenevalt on paar rehkendust kodutööd vaja teha.
Esimene oluline punkt on selles, et 25 aastat enne tee käikuandmist peaks olema paigas riigi teede põhivõrgu arendamise plaanid. Ehk siis teedevõrgu skelett ja selle arengud.
Selle 25 aasta sisse mahuvad mitmed protsessid. Oletame esmalt, et skelett fikseeritakse üleriigilise teemaplaneeringuga. Pakuksin, et tegemist on pideva tööga ning jooksvalt täiendatakse-arendatakse üleriigilist skeletti.
Aasta hankekorralduseks. Ühe konkreetse piirkonna alamvõrguga võiks tegeleda 2-3 aastat. Ja võimalik et 10 aasta pärast tuleb tööd uuendada.
Oletame seega, 3 aastat piirkonna riigiteedevõrgu arengu planeerimist koos asjaomaste maakondadega, seejärel avalikustamised ja kooskõlastusringid riigi ja maakondade tasemel mis võtavad veel aastakese. Samas tasandis võiks korrastada ka maakonnaplaneeringu infrastruktuuri osa.
Sellele järgneb valdade üldplaneeringute koostamine - täpsustamine. Skelett on üheks aluseks. Normaalseks võiks lugeda 5 aastat. Koos avalikustamiste ja mõjuhindamistega 7 aastat.
Üldplaneeringu lõppfaasis on õige aeg tee eelprojekti koostamiseks. See võtab veel oma 2-3 aastat (hankekorraldusega aastake otsa).
Eelprojekti järel asume tehnilist projekti tegema. Järgmine 2 aastat (koos hanke korraldamisega).
Ehitusprotsess võtab ise näiteks 3 aastat, ja veel aastake korralduslikku aega.
Palju kokku sai? skelett 1+3, üldplaneering 7, eelprojekt 3+1, tehniline projekt 2, ehitus 2+1. Kokku 20 aastat.
Nüüd vaatame, mis ajal meil on vaja liikluse prognoosi. Eelprojekti koostamisel. Siit kulub 9 aastat ehituse valmimiseni, ehk seega 29 aastat tulevikku. Tänase seisuga alustades peaks suutma prognoosida aastani 2038. Tegelikkuses on metoodika 2040 aastani, millest viimane 5 (ehk isegi 10) on vägagi ebatäpne.
Suures plaanis on asi huvitav, võibolla isegi loogiline. Linnadevahelisel alal isegi realistlik. Kuid üks faktor on kogu selle kirbutsirkuse mõttekuse kahtluse alla seadnud. Kaubanduse kontsentratsioon, superhüpermarketid ja nende mõju kogu liikluse arengutele.
Kui loogiline arengu kasvutempo võiks olla miski 5% aastas, siis näiteks Tartu Lõunakeskuse käikuandmisega kahekordistus Riia maantee liiklus ühe aastaga. Täna oleme olukorras, kus Lõunakeskus laieneb, jutu järgi koguni kahekordistub. Aga liikluslahendused on ammendunud. Kas siit ei saa mitte järeldada hoopis uut tendentsi - linn hajub. Linna süda siirdub superhüpermarketisse linna serval. Või koguni mitmesse eri suunda (nagu Tallinnas juba täheldada võib - Rocca al Mare keskus; Ülemiste, Vesse-Mustakivi; Pärnu mnt Maximarket ja Trigoni kavandatav hiigelkeskus).
Suur koormus transpordisüsteemile, loomulikult mitte ühistranspordile (kuigi elektrirongidele loodi juba vajalikud peatused Pärnu mnt ääres linnast väljas) - ning linnakeskus hõreneb. Teenindusest jääb kesklinna ainult joomla. Koos turistide hotellidega. Toidukauplused on haihtunud, säilind vaid üksikud kettide suurpoed jalakäiguteekonnast kaugemal (lugege üle toidukauplused näiteks Kristiine ja Kaubamaja vahel).
Soome poliitikud on leidnud, et peatage suurkaubandus. See suretab väikese välja ja tapab linnad. Ehk paralleel Peatage Lasnamäe!
Millal protsessid meie poliitikute teadvusse jõuavad?
Me elame ikka veel minevikus. Ministeerium kinnitab, et kaugemale kui 5 aastat ei ole mõtet ega ka võimalik ette vaadata. Parlament ei leia sedagi. Strateegiad ja arengukavad hõikavad teist taga ja täitma ei kavatseta neist ühtki hakata. Pigem koostatakse uusi. Poliitikud otsivad odavat populaarsust, lubavad asju millest aimu ei ole või siis mida ei kavatsetagi täita. Paar pisinäidet:
Ojucaust - me ei pea hakkama suhkrutrahvi maksma (nojah, maksab Eesti riik, mitte poliitik)
Unzip - pronksitüli õhutajad saavad karmilt karistada ja tasuvad kogu kahju (14000 on makstud 6 miljardist, viimased neli tiblat mõisteti koguni õigeks ja riik maksab 30,000 per naase veel kompensatsiooni aresti all oldud aja eest.
Unzip - pangad ei hakka võlgnike kortereid üle võtma (see uudis käesoleva aasta algusest, Padar juba tõttas teemat uurima et kas üldse on miskit võimalik ette võtta. Peaminister aga on ta käed juba ette kinni sidunud)
Kommentaarid