Projekteerimisnormidest ja muutuste tuultest

Küllalt vaikselt on jõustunud muudatused teede projekteerimisnormides. Eilsest. Milles siis on olulisemad muutused?

Kui seni kehtis 2¹ sõnastus: Maanteeamet ja teised tee omanikud Maanteeameti nõusolekul võivad kehtestada punktides 1 ja 2 viidatud normides sätestatud nõuetest erinevaid nõudeid.

Siis uus sõnastus näeb välja selline: Teede projekteerimisel võib kasutada Eestile lähedastes kliimavöötmetes asuvate Euroopa riikide projekteerimise norme ning muid juhendmaterjale kui sellega luuakse tingimused ohutuks liiklemiseks. Teiste riikide normide ja juhendmaterjalide kasutamiseks peab tee omanik projekti seletuskirjas põhjendama nende kasutamise vajadust ja sobivust ning saama nõusoleku Maanteeametilt.

Siin on tegemist tõsiselt suure sammuga mis võimaldab senise normide eiramise asemel kasutada mõistlikumaid lahendusi. Paraku tuleb uut redaktsiooni kasutada vaid nende projektide osas, mida alles hakatakse projekteerima. 

Muudetud on tee klasside määramise aluseid, kuid senise veidi loksuva klassifikaatori asemel mis võimaldas sama liiklussageduse korral näiteks nii II kui III klassi teed, on piirid täpseks viidud ja pole jäetudki võimalust suurema liiklusega madalama klassi tee ehitamiseks. Ainus erand on I klassi tee puhul – kui AKÖL20 üle 14500 eeldab I klassi (mis tähendab eraldusribaga lahutatud kahte niiti ehk üldjuhul neljarajalist sõiduteed), siis kuni 20000 liikluseni võib teha veel kaherajalise tee sõidusuuna ehk raja laiusega 5 meetrit.

Ja Tallinn-Rapla maantee (T15) Luige sõlmes ehitatakse jätkuvalt III klassi teed kuigi liikluse järgi on III klassi ülemine piir juba ammu ületatud, rääkimata veel perspektiivsest liiklusest.

Muudetud on liikluse prognoosi koostamise põhimõtteid – seni uuendati regulaarselt baasprognoosi (viimane on koostatud kuni aastani 2040) kuid vahepealne MaSu on vahepealsete aastate liiklust hoopis kahandanud ja praeguseks jõuame uuesti 2006 aastasse. Ise olen kasutanud prognoosides tollesama 2040 prognoosi järgi käesolevaks ajaks ennustatud iga-aastaseid kasvutemposid lugedes baasaastaks viimase adekvaatse loenduse. Ka see on pigem pessimistlik vaatenurk. Kehtiv norm aga keerab vindi täiega üle eeldades, et järgmise 20 aastaga toimuvad samad muutused mis viimase 10 aastaga juhtunud on: Liiklussageduse prognoosimisel järgnevaks 20 aastaks võetakse liiklussageduse muutuse protsendiks mitte suurem kui eelneva 10 aasta kasvu või vähenemise protsent. 
Eks siingi ole vaieldavat, kuid neid vaidlusi ei ole püütudki teha – muudatused jõustatakse vaatamata spetsialistide vastuseisule.

Täpsustatud on ristmike ja mahasõitude mõisteid ning lubatud vahekaugusi, samuti kohustusliku kogujatee vajadust.

Ja lõpetuseks, on püütud lahutada maanteid ja spordirajatisi. Väga vastuoluline sõnastus: Jalgtee on jalakäija liiklemiseks ette nähtud ja äärekiviga või muul viisil sõiduteest või jalgrattateest eraldatud teeosa, jalakäijate ja jalgratturite ühiseks liiklemiseks ette nähtud ja sõiduteest eraldatud tee ning maantee koosseisus olev eraldiasetsev jalg- ja jalgrattatee või rattatee. Kergliiklustee on sportlike ja tervislike eluviiside propageerimiseks mõeldud tee, mis ei ole seotud liiklusohutuse tagamisega sõiduteel.

Sellises mõistete tulevärgis võib kurat ka kondid murda. Võin mõista, et maanteede rahastamise alt ei ole otstarbekas spordirajatisi finantseerida. Kuid spordirajatiste puudusel taandub iga maantee ääres liiklusohutuse huvides rajatud jalg- või jalgrattatee kergliiklusteeks (nagu ka väga hea ja lai maantee kiirendusvõistluste polügooniks).
Sagedase maanteeliiklejana pean tunnistama, et maanteeäärsete jalg- ja jalgrattateede kasutajatest lõviosa moodustavad sportliku eluviisi harrastajad ratastel või rulluiskudel, sekka ka kepikõndijad (dementiahiihto). Ning arvestades, et ratta või rulluisu kiirus on oluliselt suurem kui jalakäijatel keda ohutuse huvides maanteelt eemale aetakse, ei taga spordirajatiseks moondunud tee enam ohutust aeglastele liiklejatele. Ehk siis siirduvad ratturid tagasi maanteele autode vahele. Paraku on ka normides järgmine sõnastus: Teelõikudel, kuhu projekteeritakse jalgtee, peab olema jalakäijate ja jalgratturite liiklus sõiduteel keelatud. Ning nõue, et jalgtee kate peab olema projekteeritud nii et oleks tagatud jalakäijate ja jalgratturite liikumine kõigis ilmaoludes, välistab ju tegelikult maanteeäärse jalgtee kasutamise suusarajana (mis nii mõnelgi pool talvel tavaks on, kasvõi osalises tee laiuses).