Teedeinseneride ühendusest
Olemas on Eesti Ehitusinseneride Liit EEL (www.ehitusinsener.ee) mis ühendab 513 üksikliiget ja ka neli kollektiivliiget ühingute või seltside vormis: EKVÜ (kütte- ja ventilatsiooniinsenerid, www.ekvy.ee), EGÜ (geotehnikainsenerid – 57 liiget, www.geotehnikauhing.ee), EVKIS (veevarustuse ja kanalisatsiooni insenerid – 68 liiget, www.evkis.ee) ning EVL (veeinsenerid – 6 liiget, www.veeinsener.ee). EEL on Eesti Inseneride Liidu (EIL) liige ning aastast 1997 ka Euroopa Ehitusinseneride Liitude Ühenduses (ECCE). Nimetatud kollektiivliigete liikmed ei ole automaatselt ehitusinseneride liidu liikmed. Teedeinseneridel puudub täna oma katusorganisatsioon ning seetõttu on terve rida teedeinsenere otseselt EEL üksikliikmed.
Täna tegeleb teedevaldkonnaga Eesti Asfaldiliit (tegevjuht Märt Puust, juhatuse esimees Sven Pertens) ning Asfaldiliidu poolt ellu kutsutud ühendus Teedeklaster. Mõlemal juhul on tegemist ettevõtete ühendusega ehkki Asfaldiliidul on 40 liikmesfirma kõrval ka 15 üksikliiget (valdavalt pensionärid). Kuigi Asfaldiliit teeb tänuväärset tööd, on siiski probleemiks asjaolu, et liit esindab ettevõtteid, mitte üksikisikutest valdkonna asjatundjaid – seetõttu on vähemalt läbirääkimiste partneril kahtlused ühenduse kallutatuses tehniliste, erialaste küsimuste asemel firmade ärihuvide suunas.
Teedeinseneride põhiliseks partneriks on Maanteeamet, kuid järjest enam ka kohalikud omavalitsused. Normatiivbaasi eest vastutab Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium (www.mkm.ee) ning olulisemad juhised on kättesaadaval kas Riigi Teatajast (www.riigiteataja.ee) või Maanteeameti (www.mnt.ee) kodulehelt. Seega on riigiteede valdkond suhteliselt hästi kaetud. Probleemsem on lugu kohalike omavalitsuste teedega ja nendega seonduva regulatsiooniga, selles osas on olemas vaid üldised standardid, needki ei kehti automaatselt. Iga kohalik omavalitsus on midagi omaette leiutanud. Eesti Kommunaalmajanduse Ühing (ühendab 20 organisatsiooni ja 95 üksikliiget, www.eku.ee) püüab küll mõnevõrra tegeleda koolitusega, kuid juhendmaterjalide ja normatiivbaasi ühtlustamisega ka nemad ei tegele. Erateede osas aga on täielik anarhia – omanikul on kohustused ainult liiklusohutuse tagamiseks ning õigused oma maadel korraldada asju omal äranägemisel, mis tähendab ka üheselt, et teedealased normdokumendid erateedele ei laiene.
2016 aastasse on MKM planeerinud teede projekteerimisnormide uusversiooni koostamise, mis peaks ühendama senise maanteenormi ja linnatänavate standardi valdkonnad üheks, avalikult kättesaadavaks ja kohustuslikuks dokumendiks (täna on standardid tasulised ning nende kasutamine ei ole otseselt kohustuslik). Ka selleks tööks on vajalikud tegijad ja partnerid.
EEL tegeleb seltsingulepingu alusel koostöös Eesti Asfaldiliidu ja Maanteeametiga teedeinseneridele kutsete väljastamisega (teedeinseneride kutsekomisjonis on 15 liiget). Teedevaldkonnas kasutatakse kolme järku kutseid – teedeinsener tase 6, diplomeeritud teedeinsener tase 7 ja volitatud teedeinsener tase 8. Nii on esimesel kahel tasemel tegemist esmatasandi kutsega mis ei aegu ja mis antakse vastava kõrgkooli lõpetamisel (Tehnikakõrgkooli bakalaureusetase vastab 6 ja Tehnikaülikooli magistritase 7 tasemele) ja mille puhul ei ole täpsustatud ametiala (määratletud on vaid allerialana sillaehitus, teedeehitus ja raudteeehitus), esmakutse ei anna iseseisva töö õigust. Praktilise kogemuse ja täiendkoolituse läbimisel on võimalik taotleda viieaastase kehtivusega kutset, mille puhul määratletakse täpsemalt lisaks allerialale ka ametiala. Diplomeeritud inseneril ja volitatud inseneril on iseseisva tegutsemise õigused, diplomeeritud inseneril mõnevõrra piiritletumalt (teatud ametialadel ja ka komplitseeritud objektide puhul eeldatakse volitatud inseneri staatust). Miks meil on üldse kutseid vaja? Seniste teehoiutööde tegevuslubade aeg on ümber, viimati väljastati neid pädevustunnistuste sildi all ja teeseaduse jõustumise järel (01.07.2015) neidki uusi ei anta ega vanu ei pikendata. Aladel, kus ehitusseadustikuga lisanõudeid ei kehtestata, kehtivad seni väljastatud tunnistused tunnistusel näidatud kehtivusaja lõpuni. Aladel, kus on esitatud lisanõuded, on üleminekuajana kehtivus pikendatud 2018 30. juunini (3 aastat). Kokku kehtis seisuga 01.07.2015 veidi alla 400 pädevustunnistust või tegevusluba ning hiljemalt eeltoodud kolmeaastase perioodi lõpuks tuleb inseneridel otsustada, samas valdkonnas iseseisva tegevuse jätkamiseks on tarvilik insenerikutse ja selle taotlemisel peab olema ette näidata nii erialane tegutsemiskogemus kui täiendkoolituse punktid viimase viie aasta seest.
Miks võiks meil ikkagi see ühendus olla?
Pakun, et kõige olulisem on infolevi ja kaasarääkimise võimalus oma valdkonna kõikvõimalike regulatsioonide ja juhendmaterjalide koostamisel. Kuigi Maanteeamet on teinud tänuväärset tööd juhendmaterjalide süstematiseerimisel, on sellegipoolest vaja ülal hoida kõigi valdkonda käsitlevate juhendmaterjalide linkide süsteem – seoses ehitusseadustiku vastuvõtmisega on paljud lingid vananenud ja kahjuks ei ole ka Riigi Teataja selles osas perfektne. Lisaks on äärmiselt oluline, et kõigist valdkonda käsitlevatest muudatustest ja uuendustest nii määrustes kui juhendites oleks muudatuste logi – mis võimaldaks kiirelt selgeks saada, kus, mis, millal ja kuidas muutus.
Teiseks, tunnen vajadust inseneride omavahelise virtuaalse suhtluskeskkonna järgi – kus oleks võimalik kolleegidelt abi küsida. Ning kolmandaks, on vaja silm peal hoida uuendustel lähinaabrite juures ja ka kaugemal. Uued tehnoloogiad, materjalid ja meetodid vajavad uurimist ja tutvustamist. Täna pole see otseselt kellegi kapsamaa. Meil ei ole palju uurivaid insenere, kuid nii neile kui ka elukogenud praktikutele tuleks anda võimalus teadasaadut laiemale ringile avada – seda nii koolituskursuste raames (mis ka vajalikud omavahelised kokkusaamised ja koolituspunktide allikas) kui ka võrgupõhiste infomaterjalide koostamise-levitamise kaudu. Igal aastal lõpetab meie kõrgkoole mitukümmend teedeinseneri – paljud neist teevad oma lõputöös ka midagi uuenduslikku, uurivat ning ka need tulemused võiks olla jagatavad. Samas saaks nendest õppida ka üliõpilased – sest kõike kohustuslik õppekava ei sisalda.
Ühendus võib nii MTÜ olla kui ka seltsing. Peab uurima, kuidas seda EEL all parem korraldada on.
Ühendus võib nii MTÜ olla kui ka seltsing. Peab uurima, kuidas seda EEL all parem korraldada on.
Kommentaarid
Kutse on muidugi vajalik iseseisvaks tegutsemiseks, kuid on abiks ka väljaspool Eestit tegutsemisel. Ühtlasi on kutsesüsteem rahvusvaheline ja võimaldab ka teiste riikide insenere projektidesse kaasata.
Asfaldiliidu ja Teedeklastri osas nõus, et see on liiga asfaldimüüjatest sõltuv.
Diskussiooni jaoks võiks olla Inseneride Liidul foorum. Koolitusi korraldatakse ja vahendatakse aktiivselt.
On ju olemas ka Linkedin ja Facebook grupid, kus täna aktiivne arutelu toimub. Ehk ongi Eesti liialt väike diskussiooni edendamiseks.
Seoses teaduse tegemisega - tegin mõni aasta tagasi lõputööd veidi innovaatilisemal teemal ja selle peale ütles üks komisjoni liige midagi taolist: "nojah, läheb reaalsest elust üsna kaugele" (ehk teda väga ei huvitanud, et on ka alternatiivseid lahendusi/materjale kasutusel) - seega, täiesti oleneb, kes ja mis härrasmehed seal komisjonis on.
Ja veel. Inseneride ühendus - täna on probleemiks kunagised TEMTi lõpetanud praktikud, kelle haridus annab kesk-eri välja. Kas neid lugeda insenerideks kui tänases kutseskeemis nad 6 tasemele ei vasta (6. baka 7. magister).
Kui palju erinevad kunagise TEMTi lõpetanu teadmised tänase TKTK lõpetaja omast.
Kas see ühendus saaks olla veidike laiem kui siis nimetatud formaalsed baka-mag tasemed? EEL otseses koosseisus vist mitte, EEL kollektiivliikmena vist jah.
Puht isiklikust seisukohast eelistaks ma TEMPti, praeguse TKTKa inseneri rohkem kui TTÜ oma (vaata kohustusliku praktika hulka vs teoreetiline õpe). TTÜ puuduseks ongi see et tulevased noorsandid lähevad projekteerima, ilma et teaks ehitusest midagi.. Ehk praktika praktika praktika... Ja kuu aega teetöölisena ei ole mingi praktika...
Tõenäoliselt olekski õigem kui projekteerijaks otse koolipingist ei saakski. Kuid siit tekib hoopis see mõte, et ehk tuleks kogu baka-magistri süsteem ringi teha.
Saan aru et ehitusse jääval vennal pole põhjust sügavale mat-füs-tugevusõpetuse liini sisse ronida, võib pinnapealsemalt läbida (nagu TKTK täna). Kuid siis algaks järgmine aste, st pärast TKTK-t kui rakenduskõrgkooli teoreetiliste aluste sügavast puurimisest mis tähendab et tänane õppekava ülesehitus TTÜs on selles suhtes vale.
Kui Aaviksoo platvormi ja ka Okki raporti järgi tõenäoline tulevik on et teedeinseneride koolitus peaks ühte kanalisse jooksma, siis TKTK inseneriõppest saaks TTÜ baka tase. Aga pärast bakat peaks olema siis kohustuslik töö vastavalt tasemele, objektil. Aasta näiteks või ka rohkem, enne jätkamist magistripoolel. Siis peaks kahe aastaga inseneri valmis treima? Kahtlen kas need süva-alused mahuksid sinna niipalju kui vaja.
Pigem tuleb siit hoopis see järeldus et pärast bakat magistritasemel peab spetsialiseerumine olema sügavam. Projekteerijale on ühte vaja, ehitajale teist. Täna näiteks on vaja projekteerijale CAD õpet põhjalikumat. Teine teema selles, et kui sügavale spetsialiseerumises tuleks minna. Ilmselt näiteks raudtee ja lennuväljad ja sadamad on küll teedeinseneride kapsamaal, kuid nendes alades sügavamale minekuks tuleks võtta konkreetne kursus kuskil naaberriigis sest meil pole igale alale niipalju oskajaid et õpetada.
Seega kui tudeng projekteerib, võiks tal olla ka valik/suund süvitsi projekteerimist õppida, kui ehitab siis rohkem muid ained. Praegu näiteks magistriõppes pole ühtegi kohustuslikku ainet kus peaks kasutama CAD-programme (see on ainult kas valikainetena või siis osade ainete raames natukene).
Lennujaamad; raudtee jms on jah juba keerulisem teema.
TKTK-s on 4. aastal kohustuslik inseneripraktika (kui mu mälu ei peta oli see vähemalt 6 kuud).
Aga lõpuks taandub see inimese enda südametunnistusele, praktikaid saab ka muud moodi läbida ning siis tekib üleüldse küsimus miks selline erialavalik..
Spetsialiseerumise osas tundub tänases kavas probleem, et silla-ained kujunevad üle mõistuse raskeks kui alusained nõrgemad on (TKTK) ja neid sillateemasid on teede spetsialiseerumise juures võibolla paljuvõitu.
Mis aga kohustuslikku CADi kasutamisse puutub, siis see on veidi lahtisest uksest sissemarssimine ses mõttes, et mu teede projekteerimise kursuseprojekti tehakse CADis mitte kohustuslikuna vaid vabatahtlikult. Täiega päri selles et CADi ainet kui sellist on neile rohkem vaja. Teedemeestele ehk siis sildade arvelt - see hõlbustaks ka TKTK läbinutel ja ka vahepeal poolelijäänud teega jätkajatel lõpunisaamist.
Ma ei julge seda kinnitada et enamus magistriõppuritest tööl käiks. Võimalik.
Suundadena, projekteerija ja ehitaja jäävad põhiliseks. Tellija ja järelevalve peaksid ise vähemalt mõned aastad praktilises töös olema et otseselt teise poole rolli sisse elada. Tellija mõttes, sõltub väga palju kvaliteedist just sellest, kuidas on lähteülesanne kokku pandud ja kui see pole just parim (projektis probleemid või ka muud mured) siis kuivõrd paindlikult neid koostöös tegijaga lahendatakse. Järelvalve saab ilma kogemuseta olla vaid tähenärija ja sellisel juhul taandub ta juristiks. Tegelikuks partneriks saab järelevalve olla ikka vaid siis kui ta sisu tunneb, mitte ainult paragrahve. Järelevalve rolliks FIDICu järgi on ju inseneritöö ehk teenus. Mitte juristi oma.
aga huvitav mõte et magistri võiks töö kõrvalt teha. Aga kahel käel toetan nn süva aluste väljaviskamist, kaks esimest aastat koolis on need,mis paljud ära heidutavad ja nad lahkuvad, ning need kes jäävad, leinavad seda kui kaotatud mõttetut aega taga