Kinnisvargad ja kinnisvaraturg.

Seekord ei räägiks kinnisvarastest. Kinni nad just ei lähe, kuid pankrot kujuneb ringkonnas tavaliseks. Ellu jäävad vaid suuremad. Sellised arendajad, kes objekti riskilaenudega soetavad, planeeringuala krundid enne maha müüvad, kui tehnovõrkude ehitamise hinnadki veel teadmata (saadud raha uuesti investeerivad ehk siis laiaks elavad), ja seejärel järgmise planeeringuala müügist (enne veel kui planeering kinnitatud) eelmise ala tehnovõrke ehitada püüavad – need peaksid muidugi kaduma.

Suured riskimängurid (et mitte öelda aferistid) kolivad soojale maale (Bulgaaria, Rumeenia, Aadria mere rannik ja ka Ukraina-Gruusia-Moldaavia), kus reglemendid pole veel paika loksund ja sogases vees kalapüük võimalik.

Selge, et tänaseks on kinnisvaraturg jahtumas. Kuid tegelikult lastakse vaid mullist õhku veidi välja ja ralli jätkub. Jätkub juba selle pärast, et Eestis on elamispinda inimese kohta liialt vähe, kui võrrelda teiste sama laiuskraadi riikidega (OK, Venemaaga ei ole siin miskit võrrelda). Arakas kinnitab, et ühinenud anumate korral toimub tasemete ühtlustumine (EL). Mingil määral on see nii ja sellele võiks ka tuleviku suhtes loota. Samas teeb veidi skeptikuks ka asjaolu, et USA on ka ühinenud anum, kuid riigi eri piirkondade vahel on elatustaseme erinevused vägagi suured. Teisalt on eeldada, et Bulgaaria-Rumeenia oluliselt rohkem raha vajavad ning EL uksel on ootamas Türgi ja sugugi pole välistatud et ka Venemaa. Endise Jugoslaavia alade ülesehitamine vajab enamat kui planeeritud. EL elatustase võib kogu selle tõttu pigem langema hakata.

Õige on, et kipspõldudel on probleemid. Ja need süvenevad juhul, kui me ei suuda kipspõldudest elamiskõlblikke elurajoone teha, kus kõik olulisemad vajaminevad teenused käe-jala juures saada oleks. Ennekõike tuleks jõuda selleni, et planeerimiseks võetaks korraga oluliselt suuremad tükid ette ning rajataks esmalt teedevõrk ja kommunikatsioonid. Teedevõrk juba hierarhiline, arvestades kergliiklusteede, kogujateede ja transiitliiklusega, samuti ka tulevikus rajatavate piirkondade vajadustega.

Pole põhjust kahelda, et Tallinna ringtee sisene ala kõik täis ehitatakse. Idasuunas see juba nii on, lõunapool tormab kiirelt järgi. Seni veel rahulikum on elu ehk Saku-Saue-Harku piirkondades. Ilmselt lähiaastatel täidetakse sealgi metsad-põllud.

Ja inimesed siirduvad järgmisele ringile. Elu laieneb Kuusalu-Kose-Kohila-Vasalemma-Paldiski tsoonis. Ning kui Tallinna ringraudteed selleks ajaks juba valmis pole ehitatud, tuleb trassi veelgi kaugemale nihutada.

Vallad leiutavad trikke et tagada vajalike tehnovõrkude ja ka uuselanikele vajaliku sotsiaalse infrastruktuuri (koolid, lasteaiad jne) väljaehitamine ka juhul, kui arendaja kaob (notariaalsed lepingud, pearahad). Kuid see kõik on pigem vastuseis, linna laienemise pidurdamine (lihtsamal juhul näiteks krundi suuruse piiramisega). Selle asemel et planeerimistegevus saba ja sarvedega oma kätte võtta. Sobilikud alad omanikelt senise sihtotstarbe alusel võõrandada, uus planeering peale, infrastruktuur paika ja siis müüa valmis infraga krundid arendajatele ehk uutele omanikele.

Krundi suurused - arengu piiramiseks linnalähedastel aladel 2500 ruudust 5000-ni ja kohati koguni 2 hektarini. Iseasi on, et sel teel me lõikame arendusel tulevikku. Suurte kruntide korral on kommunikatsioonid kallid – vesi, kanalisatsioon, elekter ja teed. Pigem oleks mõistlik säilitada võimalikult laiad teede maaeraldused, et sinna rahulikult kõik kommunikatsioonid ka ära mahuks – või siis kasutada koguni sellist skeemi, et kommunikatsioonikanalid kulgevad kruntide vahelt, kvartali seest. Sel juhul ei ole ei kanalisatsioonikaevusid ega liitumispunkte vaja selliselt rajada nagu täna, remondi korral pole ka teed läbi kaevata ehk üles vaja võtta.

Suured krundid (2 ha) – sel juhul tekib tõsiselt küsimus et milline see asustusstruktuur peaks üldse olema? Kahehektarise ala hooldamine tähendab seda, et täiskohaga linnatöö kõrvalt seda ette ei võta. Kaugtöö puhul ehk, kuid ka siis nõuab ettevõtmine investeeringut mitte ainult majasse ja sellega kaasnevasse infrastruktuuri aga ka ümbritseva hoolduseks vajalikku. Kindlasti leidub meie seas palju selliseid inimesi, kes heameelega metsas elaks. Kaugel linnakärast ja piisavalt kaugel ka naabritest. Selline eluskeem on võimalik kuskil kaugemal. Kaugemal kui tunnise autosõidu tee Tallinnast. Tunnine ring ise laieneb sedavõrd, kuivõrd me suudame magistraalteedevõrku arendada. Selle ringi sisse aga peaks kujunema selline eluala, kus elualad vahelduks rohealadega. Ehk siis asustus võiks olla suhteliselt kontsentreeritud, 2000 ruudused krundid küll kõrvuti, kuid rohekoridoridega ääristatud. Ja asumi keskel võiksid ka väiksemad krundid olla, ning vajalik infrastruktuur, kas küla seltsimaja, kaubanduspind või koguni lasteaed.

Aga tervikuna, tuleks ära lõpetada maaüksuste kaupa planeeringud. Korraga tuleks planeerida praktiliselt terve küla.