Liiklusohutusest Baltimaades
Üldse kumas läbi kõigi Balti ettekandjate (maanteeametite) soov lahendada probleemi inimfaktori poolelt (nii turvavööde kasutamise propageerimine, helkurid kui kaamerad ja veapunktid) – kuigi teada on, et tegu on kolme osapoolega – teed, liiklusvahendid ja juhid. Liiklusvahendite arendamisega teadaolevalt meie väikeriigid nagu ei tegele (jättes arvestamata Läti katsed vene päritoluga autode monteerimiseks, algselt siis RAF minibussid ja praeguseks ZIL vedukid ja Leedu koostöö Valgevenega MAZ vedukite montaažis). Teede ja teerajatiste osa tundub olema oluline, eriti palju rääkisid teised ettekandjad (Inglise, Saksa, Soome) erineva kiirusega liiklusvoogude eristamisest, sõidusuundade eristamisest, ohututest teepiiretest, teekattemärgistusest ja ka maanteekraavi ohutumast profiilist.
Statistikast sai uuritud, kas kuskil on ka reaalselt olemas enamat kui ühes varasemas kirjatükis mainitud maanteeameti-politsei laipade ja vigaste loendusel põhinev statistika. Vaid Saksa teadis oma poolelt põhjalikuma baasi olemasolu ja analüüsivõimalusi, teiste järgi on see võimalus vaid erateede kohta olemas ja teede omanike poolt korraldatav.
Üritus toimus Vilniuse Holiday Inn hotellis. Saabumise õhtul vanalinna minnes jäi silma kaks väga värsket plekimõlkimist, esimese päeva jooksul õnnestus hotelli juures oleval ristmikul fikseerida neli liiklusõnnetust (neist üks jalakäijaga ja kõik vasakpöördega seotult). Üldine mulje Leedu liiklusest – jõhker. Liikluskorraldajad ei ole jalakäijatega üldse arvestanud, fooritsüklid täiesti jalakäijavaenulikud. Politseid kohtab harva.
Kommentaarid